“Distsipliin on vabaduse teine pool.” – Maria Montessori
Kas oled tundnud, et lapsega suheldes kordad ikka ja jälle samu asju? “Pane riidesse.” “Korista ära.” “Ära löö.” Ja kui see ei mõju, tekib tunne, et ainus lahendus on karistamine, nurgapanek või hääle tõstmine. Aga mis siis, kui lapse enesedistsipliin ei tule kunagi välistest käskudest, vaid sellest, kuidas teda suunatakse?
Montessori järgi ei ole eesmärk panna last kuuletuma – eesmärk on, et ta õpiks oma tegude eest vastutama. See tähendab, et lapsele tuleb anda võimalus harjutada otsuste tegemist, kogeda tagajärgi ja õppida iseennast juhtima. See protsess on aeglane ja ebatäiuslik, aga see töötab.
Enesedistsipliin ei teki kontrollimisega, vaid järjekindla keskkonna ja eeskujuga. Kui lapsel on võimalus teha valikuid piiratud raamistikus ja teda toetatakse nende valikute läbimõtestamisel, siis hakkab ta ise tajuma, mis on mõistlik ja mis mitte.
Praktilised viisid, kuidas toetada lapse sisemist distsipliini:
✔️ Loo kindel päevakava – rutiin toetab lapse sisemist struktuuri.
✔️ Ära anna preemiat kõige eest – mõtesta tegevus läbi, mitte tulemust.
✔️ Peegelda lapsele tema valikuid – “Sa valisid, et ei korista. Kuidas tunned end nüüd, kui legod on kadunud?”
Ja sina, ema, kes tahab oma eesmärkideni jõuda – kas pole mitte samamoodi? Kui tegutsed ainult välistest ootustest lähtuvalt, tekib trots. Kui liigud sisemise selguse ja väärtuste järgi, tekib vabadus.
👉 Järgmises (ja viimases selles sarjas) postituses räägime sellest, mida Montessori õpetus võib tähendada naisele, kes tahab rohkemat – mitte ainult oma lapsele, vaid ka iseendale.
Kuula veebinari salvestust “Vabadus ja piirid Montessori järgi – kuidas kasvatada enesekindlat last”
Osta kursus “Sügavam side lapsega läbi hooliva distsipliini”