Vahepeal on meie neljaliikmeline perekond kasvanud ühe liikme võrra ning seekord ei plaani ma oodata aasta enne kui sünnilugu kirja saab (L. sünnilugu saab lugeda siit), vaid kõigest mõned nädalad. Hoiatan ette, et see on üks väga pikk postitus!
La. sündis Pelgulinna Sünnitusmajas olles 52cm pikk ja natukene raskem kui L., ehk kaaludes 3420g. Arvel olin ma ITKs, mille infosüsteem mulle endiselt meeldib rohkem, kuid sünnitama otsustasin minna Pelgulinna, sest iga kord Ravi tänaval käies, ma taaskord ärritusin nende parkimiskorralduse peale ning sünnitama minnes ei taha, et see üks asi sind endast välja viiks.
Ka seekord ei soovinud me lapse sugu teada ning kogu rasedus kulges hoopis teistmoodi kui esimesel korral ning selle järgi „naised saunas arvasid“, et kindlasti sünnib siis poiss, aga vot ei läinud nii ning ega mul endal ka väga konkreetset sisetunnet soo osas ei olnud.
Kuna L. sündis üsna vara, ehk rasedusnädalatel 37+6, siis ootasin ka La. sündi juba aegsasti, aga tema leidis, et õige aeg oli täpselt rasedusnädal 39+0. Samas kui 37 nädalat täis tiksus, kas oli see siis ootusärevusest või tõesti reaalselt, hakkasin tundma aeg-ajalt sünnituseks nö ettevalmistavaid libatuhusid, mida ma L. puhul absoluutselt ei mäleta. Tihti tundusid need nii tõelised, et arvasid hetkeks, et tõesti nüüd läheb sünnitamiseks.
Kui L. sünnituseks ettevalmistudes oligi mu fookus 100% sellel, siis L. kõrvalt justkui nii palju aega ja fookust ma sellel korral ei võtnud. Käisin kahel Hüpnosünnituse loengul, et enda meelsust uuesti paika saada, osadest hirmudest vabaneda, mis teise sünnitusega kaasnesid ning kuulasin „Vikerkaare lõdvestuse“ salvestust õhtutel, mil see oli võimalik, ning tegin hingamisharjutusi, kuid väga palju rohkem ei jõudnudki. Tagantjärele tarkusena oleks võinud natukene rohkem tegeleda ka visualiseerimisega, kuid hingamistehnikate praktiseerimine tuli kindlasti kasuks!
Ma olen nii tänulik, et läbi erinevate juhuste, jõudsin juba esimese lapsega hüpnosünnituse ehk pehme sünni meetodi juurde (aitäh Kiia ja seekord ka Lenne!). Mida rohkem uurin ja loen montessori meetodi kohta, siis need lihtsalt käivad nii käsikäes (ja kõik teised lõdvestavad tehnikad, mis aitavad kogeda sünnitust kõige loomulikumal viisil). See meelsus ja suhtumine, mis on enne lapse sündi, mõjutab ju täielikult seda, kuidas ta lõpuks sünnib, milliseks kujunevad tema esimesed elunädalad. Seekordne rasedus ma olin juba algusest peale palju rahulikum ning olles jälginud ennast ja La.-d meie esimestel koosoldud nädalatel, siis ka tema on rahulik (+ muidugi mina ise ka). Ma usun siiralt, et see kõik on omavahel seotud ning iga ema (veel parem mõlemad vanemad) võtaksid selle aja, et valmistada end ette raseduseks ning beebi pehmeks sündimiseks, sealt edasi rahulikeks esimesteks elukuudeks ning kogu see lapse kasvatamise teekond on nii palju enam lahti mõtestatud, nauditavam. Lapsevanemaks olemine on siiski tähtsaim roll, mis meil elus üldse olla saab.
Aga nüüd siis detailidest ka Õhtu varem hakkasin üht-teist tundma (kella 20 ajal) ning mu mälestus esimesest sünnitusest oli, et need tuhud ju polnud üldse midagi erilist 😀 Midagi nagu toimus ja läks justkui intensiivsemaks ning otsustasime südaöösel L. üles ajada ja kõik koos sünnitusmajja minna. Ämmaemand ja kõik sõbrannad olid ju terve rasedus pidevalt korrutanud, et teine sünnitus on kindlasti palju kiirem, et ära liiga kaua kodus ka ole… jälle üks ühiskondliku surve kohti, millele ma alateadlikult allusin :D. Sünnitusmajas tol hetkel vastuvõtus olnud ämmaemand oli nii ähmi täis, et pidi nii palju naisi praegu olema, ning minu mälestus temast on väga ebameeldiv. Ootama pidime mõõdukalt kaua ning ta nähvas koridoris, et kui sul just pressid peal ei ole, siis oota edasi (no saan aru, et kiire ja igasugu asju on, kuid enda suhtumist võiks ikka positiivsena hoida ning niigi emotsionaalset sünnitajat võiks austusega kohelda, mitte nähvata). Lõpuks ühendas ta mu kõhule KTG ning see fikseeris küll üht-teist, kuid ei midagi regulaarset, kontrollis avatust, mis oli 1cm ning saatis meid seejärel ära koju.
Kodus L. ja M. läksid magama ning mina püüdsin ka, kuid olin kuidagi ärev ning püüdsin meeles pidada, et ma korralikult jooks ja pissil käiks ning lõpuks kolisin ülemiselt korruselt alumisele, et mitte teisi segada. Magasin vahelduva eduga ning püüdsin aru saada, kas need siis nüüd on päris tuhud või mitte „Vikerkaare lõdvestus“ korduse peal tasutaks mängimas. Kella 5 ajal tundsin, et justkui midagi on regulaarsem ja intensiivsem, panin end isegi riidesse ja sõitsin üksi sel korral sünnitusmaja parklasse, kuid kas oli see liikumine, keskkonna vahetus, kuid need tuhude moodi tundmused jäid kohe nõrgemaks ning harvemaks, istusin natukene ning mõtlesin, et seal on valves nii ebameeldiv ämmaemand, et las olla, lähen koju tagasi ning kui vaja sünnitan kasvõi kodus (M. oli kogu raseduse aeg selle kodus sünnitamise osas niikuinii nalja teinud, minule see muidugi naljakas polnud, sest mu väikene hirm oli niigi juba ühiskondliku surve tõttu, et äkki sünnitus lähebki liiga kiiresti) 😀
Kodus sättisin end uuesti magama, sest puhkus enne sünnitust on ju kõige olulisem. Kui M. ja L. üheksa ajal ärkasid, siis muutusid ka need tuhud kuidagi teravamaks, kuid tegime oma igapäevaseid asju – hommikuputru, mängisin L.-ga ning kulgesin. Keskpäeva ajal M. ütles, et nüüd mind vaadates ta isegi usuks, et ma sünnitan (hingasin lihtsalt intensiivsemalt). Panime L. riidesse, kuid ma arvasin, et ikka on hea maksimaalselt kaua kodus olla ning lasime tal hoovis liivakastis mängida. Sünnitusmajja jõudsime epikriisi info järgi kell 12.46 (ja taaskord oli see just pärast seda, kui samal päeval enam süüa ei saa… ning seekord mu haiglakotis oli üsna vähe söögikraami ning õhtul tundsin küll, et oleksin pidanud rohkem mõttega seda pakkima :D).
M. jäi autosse, sest plaan oli, et L. võiks magada ning vastuvõtus läheks ju niikuinii omajagu aega ning kuna olin seal juba öösel käinud, ei näinud ma mingit põhjust, miks ma nende paberite täitmisega ise hakkama ei peaks saama. Seekord ämmaemand kontrollis vaid avatust (3cm) ning vaatas mind neil hetkedel kui tuhu oli ning ütles, et kirjutab mu sünnitusmajja sisse ning saan minna sünnitustuppa, kus nad esimese asjana KTG teeksid. Ta vihjas viisakalt, et lapsed ei ole sünnitustuppa oodatud ning abikaasa võiks lapse kiiresti kellegi juurde hoida viia. Helistan ruttu sõbrannale, kel teadsin, et peaks üsna vaba päev olema ning uurisin, kas ta on Tallinnas ning valmis lapsega tegelema. Ta on nõus (aitäh! ) ning M. sõidutas ta sinna, et hiljem mulle järgi tulla mu haiglakotiga (mis oli ka sel hetkel veel autos, sest mul oli kaasas vaid mu väike käekott dokumentidega, mobiiltelefon+ laadija ning kõrva- ja silmakapid).
Kuna olin uudiseid jälginud, teadsin, et Pelgulinna Sünnitusmajas on just avatud imeline uus sünnitustuba (vaata pilte ja loe siit) ning küsin, kas saaksin selle. Minu õnneks oli see vaba ning selle ma saingi.
Sünnitustuppa sisenedes vahetasin enda riided haigla öösärgi vastu, panin rulood ette, et oleks võimalikult hämar (ning see on tuba, kus rulood seda isegi võimaldavad!), sättisin isegi WC-sse hämara valguse (ka seal on see reguleeritav!) ning heitsin voodisse pikali, kus nad mu kõhule KTG aparaadi ühendasid. Seekord pandi mulle ka kohe alguses „igaks juhuks“ kanüül, kuna eelmise sünnituse lõpus tekkisid komplikatsioonid ning kaotasin üle 2l verd, et vajadusel saaksid nad sel korral kiiresti reageerida. Ohkasin, et eks see ebamugav on, kuid usaldasin arste.
Panin kõrvaklapid kõrva, silmaklapid ette ning keskendusin enda sünnitavale kehale. M. saabus mingil hetkel (ma täpselt ei mäleta millal :D). KTG näitas üht-teist, kuid nagu L. oli väga rahulik kui ma lebasin, nii oli ka see beebi, ning ma tõusin püsti ning küsin neilt seda pukki, mis seismisel aitama peaks. Kõik oli OK ning küsisin, kas võin vanni minna ning ämmaemand oli sel korral kohe nõus ning pani vee jooksma (juhhuu!). Muide sel korral oli lisaks ämmaemandale tegelemas minuga ka praktikant, küsiti kenasti luba alguses, ning olin nõus.
Vannis olles mõtlesin, et appi kui vahva on olla siin sünnitustoas (ka vannis sai valgust eraldi reguleerida, kuid ma isegi ei pannud tulesid põlema, et oleks hämaram)! Miks? Kodus olles, tegeledes igapäevaste asjadega sealhulgas L.-ga, ma kuidagi ei lõdvestunud ju päriselt, sünnitustoas tundsin justkui vabanemist, et saan nüüd keskenduda vaid sellele hetkele kus olen, ning usaldada enda sünnitavat keha ning peagi sündivat beebit.
Ma aega ei tea, kuid äkki olin vannis tunnikese, kui tundsin kuidagi teistmoodi tunnet ning ehmatasin ära (ma ei mäletanud väga eelmisest sünnitusest neid tundmusi üldse) ning palusin M.-il ämmaemand kutsuda (ta küsis mitu korda, et olen ma ikka kindel :D). Ämmaemand tuli ning palus praktikandil avatust kontrollida (tema sai 3cm) ning seejärel kontrollis ise ning sai 8cm. Õppetund mulle, alati olgu sünnitusplaan välja prinditud ja hüpnosünnituse tutvustav materjal ka. Ilmselgelt see ämmaemand ega praktikant ei olnud hüpnosünnitusega (või ka võimalikult loomuliku sünnitusega) kursis ning olles lahke ja leebe, siis ma lasin neil mõlemal kontrollida (kuigi mu sünnitusplaanis oleks väga selgelt kirjas olnud, et minimaalselt vaginaalseid läbivaatamisi). Kuid, mis juhtus edasi, on mulle jätnud natukene kibeda maigu sünnitusest. See ämmaemand olles juba valjusti avatuse öelnud, selle, et ka lootekott on terve, jätkas ikkagi justkui lootekoti susimist (justkui tahtlikult) ning selle tulemuseks oligi, et lootekott purunes (veed olid selged). Mina pidin eelmise korra komplikatsioonide tõttu vannist väljuma (verekaotust ei oleks saanud adekvaatselt hinnata) ning kuna lootevesi oli puhkenud, siis edasi arenes kõik kiiresti. Ma väljendasin enda nördimust lootekoti purunemise osas praktikandile, sest ämmaemand oli korraks toast väljunud (ikka soovid ju, et lapsel oleks see võimalus terve lootekoti ehk nö õnnesärgi sees sündida). Igatahes ma ei saanudki talt küsida, kas ta tegi seda tahtlikult või kogemata (teiste sünnilugusid lugedes ja kuuldes tihti mainitakse, et lootekott tehakse tahtlikult katki, et sünnituse kulgu kiirendada), kuid mul endal oli nii negatiivne kogemus selle tõttu… ☹
Aga siis nagu ikka esimese asjana nad taaskord juhendasid mind sünnitusvoodile käpukil asendisse…. no appi 😀 Esiteks ma tundsin seal kõrgel voodis käpuli olles end ülimalt ebakindlalt (kartsin, et kukun alla ja mittemingisugune hirm ei aita sünnitustegevusele kaasa) ning tundsin ka mingit valumoodi asja alaseljas ning ütlesin, et ei, see asend ei meeldi ega sobi mulle, kas ma võin ikka seista, sest esimene laps sündis ka siis kui ma seisin. Järgnes see, et ta tõi mingi istumise järi mulle 😀 Hakkasin sinna kükitama ning ütlesin, et ei, ma ei taha seda, sest ka see kükitamise hetk tundus nii ebamugav ning palusin ikka seda seismise järi 😀 napilt sain sellele toetuda, kui hõikasin, et M. tuleks lähemale, sest juba olidki pressid ning intensiivse J-hingamisega (ning seekord ma tegin neid madalaid ürgseid mõminaid, esimesest korrast üldse ei mäleta) ja beebi sündiski, kell oli siis 15.11
Mina heitsin voodisse selili, sain beebi enda rinnale ja kui küsisin, et mis soost ta on, keegi ei teadnud 😀 Praktikant oli nii kohmakas kui ta teda minu rinnal olles kontrollida püüdis – oli tüdruk. Edasi läks peaaegu nagu eelmine kord, kuid seekord ei oodatud nii kaua ning nad süstisid mulle kohe pärast sünnitust oksütotsiini, jälgisid verekadu, platsenta eraldumist ning tehti otsus, et tuleb taaskord narkoos teha. M. ja beebi läksid ära (õnneks olin ka sel hommikul M. meelde tuletanud, et pane ikka eest nööpidega särk, et kui vaja, saab beebi mõnusalt jälle sinu rinnal olla). Verekadu seekord 1,180ml ning õmblustest lahklihal väike I järgu rebend ja vasaku häbememoka rebend, mis sutureeritud jooksvate novosyn rapid õmblustega (kui see kellelegi midagi ütleb). Igatahes kiire tegutsemine vmt. seekord aitasid kaasa sellele, et mu taastumine oli ikka väga kiire. Ma võisin juba pärast narkoosi omal jalal kõndida ning mind suunatigi kohe WC-sse, et ma pissiks. Sünnitusjärgsesse tuppa nad mul siiski kõndida ei lubanud ja tõid ratastooli….
Edasi olid emaka kokkutõmbed sel korra võrreldes esimese korraga hoopis teise valulävega. Kuigi ma esimesel ööl küsisin siiski ka valuvaigistit, kuid mu loogika oli selle taga, et kui sünnituse ajal on ülioluline tunda kõiki neid tundmusi, millest su keha märku annab, siis nüüd pärast seda kogemust võin ma ju valuvaigistid appi võtta ja rahulikult magada, et seda tunnet, pole mul vaja tunda 😀
Lisaksin veel lõppu, et vannis olles olid mul ikka kõrvaklapid peas ning vannist väljudes palusin M.il kaasavõetud bluetooth kõlar sisse lülitada. Hiljem muidugi kui ma sünnitusoa kirjeldust lugesin, siis sain aru, et tegelikult peaks seal olema ka sissehitatud helisüsteem, et oleksin võinud oma lõdvestavad helifailid kohe selle kaudu mängima panna Lisaks oli seal ekraan, kus vabalt oleks saanud ka fantastilised visualiseerimisele kaasaaitavad pildid ja tsitaadid joosta… igatahes loodan, et ühel päeval sellised sünnitustoad on pigem norm kui eksklusiivsus ning inimesed suhtuvad teadlikumalt sünnituskogemusse ning kasutavad ka kõiki neid pakutavaid võimalusi.
Kokkuvõtteks hüpnosünnitus on lihtsalt imeline! La. sündis pehmelt ja rahulikult ning ka minule kui sünnitajale jäi sellest kõigest taaskord positiivne emotsioon ning kerge taastumine. Kes kahtleb, siis pane end juba täna kursusele kirja, või ehk on sinu jaoks mõni teine lõdvestumistehnikatega soetud meetod, kuid igatahes sellega annad oma lapsele parima võimaluse siia ilma sündida – pehmelt