Lapsevanemana on meil visioon, kuidas me ennast näeme. Kuna argipäeva toimetuste juures on kerge langeda rutiini ning vahel ennast kaotada, olen kirja pannud 10 printsiipi, millest igapäevaselt oma kodus lähtuda püüame, pidades silmas ka seda, et kodus on kasvamas laps vanusevahemikus 0-3 aastat. Lisaks on see sissejuhatus natukene meie pere jälgitavasse Montessori pedagoogikasse, kus pole oluline vaid kaunid riiulid ja materjalid, vaid mille taga on sügavamad ideed ja filosoofia.
10 Montessori pedagoogika printsiipi, millest lähtume:
- Jälgi last ning lähtu temast! See on kõige olulisem printsiip. Iga laps on individuaalne ning ta läbib täpselt talle omases tempos erinevaid perioode, kus ta on teatud asjade suhtes rohkem tundlikum. Lapsevaatluse abil on sul vanemana võimalik pakkuda talle täpselt neid tegevus ja sellist keskkonda, mis toetab maailma tundma õppimist läbi mängu. Treeni iseend olema pidevalt nö teaduslik uurija, ehk jälgi oma last ilma igasuguste ootuste ja eeldusteta, lihtsalt jälgi Montessori Eesti blogis on selle kohta ka hea blogiartikkel (link siin).
- Austus ja usaldus. Iga lapse sees on peidus Horme (mõiste, mis pärineb kreeka keelest), alateadlik ning eriline sisemine jõud, mis utsitab last tegema täpselt seda, mida tal teha on tarvis just sel arenguetapil, kus ta parasjagu asub. Vanemana tuleb lihtsalt silmas pidada, et ta pole lihtsalt laps, vaid ta on inimene, kellel on omad vajadused, õppimise hetked jne. See avaldub kõige paremini igapäevastes pisiasjades, näiteks kuidas me L. suhtume, kuidas temaga räägime, sh mis kõrguselt jne.
- Korrapärasus keskkonnas ja päevarütmis. Kord aitab lapsel kategoriseerida erinevaid tajusid, pakub turvatunnet ning läbi selle on toetatud tema loomulik vajadus uurida ja avastada, olla maailmas paremini orienteeritud. Väga lihtne on seda jälgida, kui kodus on näiteks lihtsalt igal asjal oma koht. Päevarütmi on võimalik rutiinsena hoida kindlate tegevustega, mida niikuinii iga päev teha tuleb – on see viis, kuidas hommikul ärgatakse ja hommikust süüakse või lõpetades sellega, mis tegevused toimuvad enne magama minemist. Pisiasjad, mis on igas päevas lapse jaoks samad, loovad seda sisemist turvatunnet, mis on väga vajalik.
- Ettevalmistatud keskkond. Toetab lapse püüdlusi olla iseseisev alates sünnist saadik ning on seotud tema tundliku perioodiga korra suhtes. Keskkond peaks pakkuma lapsele ligipääsu talle eakohastele tegevustele (nt saab ise endale vett valada kui janu on), esteetiline (ilus), lihtne ja korrapärane. Visuaalne kord aitab kaasa ka sisemise korra tekkimisele. Lasku vahel lapse kõrgusele (istu põrandale) ja vaata, mida sa näed.
- Aita mul teha seda ise. Lapsed ei oota, et sa oleksid nende teenija ja teeksid asju nende eest ära. Nende jaoks on oluline, et on loodud tingimused ja suhtumine, mis aitab neil teha asju ise. Meie roll vanematena on aidata neil lihtsalt olla parim versioon, sellest kes nad olema peaksid. Näiteks aina enam peame mõtlema L. riideid ostes, kas neid on tal endal lihtne selga panna ja seljast saada, pakkudes talle pidevalt väikeseid juhtnööre, kuidas seda paremini teha, ilma et meie teda täielikult alati riidesse paneks. Meeles tuleb pidada, et ei ole tarvis aidata last millegagi, millega ta ise hakkama saab, vaid anda talle aega, teha seda omal viisil ise, lisaks veel näiteks treppidest ronimine, lusikaga söömine, ise salli-mütsi peast ära võtmine jne. Tihti lihtsalt andes talle natukene rohkem aega, ise pausi tehes, ta äkki suudabki neid asju täitsa iseseisvalt teha ning tunneb „Ma tegin seda täitsa ise!“ tunnet või kui ta juba räägiks, siis ilmselt ka hõikaks.
„No one can be free unless he is independent“. Maria Montessori
- Lapse kaasamine paktiliste elu tegevustesse ja sensoorsete kogemuste pakkumine. Lapsed armastavad uurida neid ümbritsevat keskkonda kõigi oma meeltega ning pakkudes võimalust kõiki meeli pidevalt arendada, areneb neil rikkalikum tunnetus neid ümbritsevast maailmast, ning nad on suutelised tegema teadlikumaid valikuid.
- Lapse keskendumine on püha. See on printsiip, mida ma endale aeg-ajalt ikka meelde pean tuletama. Kui laps on tegemas keskendunult midagi, mis ei sea ohtu ei teda ega ka ümbritsevat keskkonda, mis toetab mõnda arengueesmärki, arendab motoorikat, keeleoskust, mida ta aina kordab ja kordab, ning mis minule, vanemana, on vastuvõetav, siis kas mul on ikkagi tarvis sekkuda mõne kommentaari või tähelepanu kõrvalejuhtimisega? Lapsel tuleb keskendumist õppida ning mida rohkem tal selleks võimalust on, seda osavamaks ta muutub. Sellele aitab kaasa, ka pidev tegevuste kordamine – olgu see ühe ja sama raamatu vaatamine, ühe ja sama loo kuulata/laulda soovimine jne.
- Vabadus liikuda. Liikumine stimuleerib meeli, arendab keskendumisvõimet, iseseisvust, enesekindlust, koordinatsiooni, keelt, kasvab distsipliin ja sisemine tahe, ning tulemuseks on terve keha ja terve vaim. Näiteks lapsele riideid ja jalanõusid valides mõtlen endamisi, et kas need annavad võimaluse talle vabalt liikuda või on need kuidagi takistavaks teguriks (eriti näiteks väikelaps, kes alles õpib iseseisvalt roomama/kõndima, kas tal seljas olevad riided toetavad seda või hoopis takistavad). Kas meie kodus saab ta vabalt liikuda erinevate tubade vahel, ilma et kuskil oleks mõni piire ees (kui see just pole tema turvalisusega seotud)? Kas ta saab piisavalt füüsiliselt aktiivne olla? Meil on kodus näiteks palju treppe ning Pikleri kolmnurk, kus ta saab ronida. Lisaks piisavalt ruumi, et kui tal on isu palli taga ajades ka mõned kiiremad sammud teha. Kas ta saab piisavalt palju ka väljas liikuda?
“One of the greatest mistakes of our day is to think of movement by itself, as something apart from the higher functions “. Maria Montessori
- Ettevalmistatud täiskasvanu. Lapsed on vahvad kui nad sul olemas on, kuid nende eest hoolitsemine ja ühe õnneliku lapse üles kasvatamine tänapäevases maailmas nõuab seda, et vanem oleks teadlik erinevatest võimalustest ja ohtudest ning oskaks lähtuvalt neist teha oma perele sobivaid valikuid. See nõuab pidevat õppimist, katsetamist, uurimist ning mulle väga meeldib tsitaat, mida Steve Jobs kasutas Stanfordi lõpuaktusel, „Stay Hungry. Stay Foolish” (link kõnele), mis rakendub absoluutselt iga eluvaldkonna kohta, sh ka selle kohta, kuidas lapse loomulikku arengut toetada. Samuti ei tasu oodata, et laps oskaks iseseisvalt kõike ise teha või ta teaks, mis on õige või vale, ise tuleb olla eeskujuks, ette näidata – olla rollimudel.
„If we touch children, we touch humanity. We must educate adults to realize that we can only better humanity through the child. We must realize that the child is the builder of man “. Maria Montessori – The 1946 London Lectures
- Reaalne maailm fantaasia maailma asemel. Alla 6aastased lapsed ei suuda vahet teha reaalsusel ja fantaasial, seega on parim neile neil varastel elusaastatel pakkuda raamatuid ja lugusid reaalsete piltidega, reaalsetest olukordadest. Meie kodus kehtib ka reegel, et kui L. on ärkvel, siis meil televiisor või raadio ei mängi, kui neil pole just konkreetset eesmärki (nt laste muusikalugude kuulamine), va autoga sõites, kus raadio siiski käib ning lihtsalt taustaks.
- Vabadus piirides. Tõeline vabadus ei eksisteeri ilma piiride ja distsipliinita. Distsiplineeritud isik suudab endale selgeks teha reeglid ning selle tulemusel tunneb ta, et on ise vastutav oma tegude eest, see on lapse sisemine seisund. Kõrge distsipliiniga kaasneb ka austus teiste suhtes. Kõik eelnevad kirjapandud printsiibid ning palju muudki on selleks, et toetada lapse sisemisi eesmärke, sh kuidas olla iseseisev. Kui lapsel on liiga palju vabadust võrdub see tegelikult kaosega.
Esialgu võib tunduda neid printsiipe nii palju, kuid kui miski muu meeles ei püsi, siis kõige peamine on, et jälgi oma last, lähtu temast ning küll kõik hästi läheb. Vanemaks olemine on tegelikult väga ilus teekond 😛